KODU RATASTEL OSA 1: sissejuhatus - kuidas sai kaubikust kodu?
Kas vahetaksid oma kodu kaubiku vastu? Kuigi ruutmeetrid on piiratud, annab liikuv kodu piiramatu liikumisvabaduse. Meie soov on aidata teha majast kodu ja seda igas Eestimaa paigas. Nii kohtusime ühe noore perega Pärnust, kes otsustas oma unistuse täide viia ja ehitada täiesti omamoodi kodu. Selle loo valguses soovime julgustada ka kõiki teisi kasutama uudseid lahendusi ehitamisel ja inspireerida unistuste elluviimisel.
Lifeisaview lugu
Lifeisaview on kolmeliikmeline noor pere. Vastupidiselt laialt levinud arvamusele, et väikese lapsega reisimine on keeruline või suisa võimatu, võeti 2017. aasta veebruaris ette teekond autoga Hispaaniasse. Sooviti proovida midagi uut ja vaadata, kuidas sobib elu teises keskkonnas. Neli kuud möödus väga kiiresti ja juuni alguseks oldi tagasi Eestis.
Kuigi sõiduautoga mööda kiirteid liikudes kogunesid kilomeetreid hämmastava kiirusega, siis mälestusi ja emotsioone sellest ei tekkinud. Nii kooruski tuum järgmisteks seiklusteks – võtta rahulikult ja elada hetkes.
Eero ja Mari-Anne jutustavad: „Me otsustasime osta kaubiku, ehitada sellest meile kodu ratastel ja asuda oktoobris Euroopa poole teele. Meil mõlemal oli püsiv töökoht ja meie poeg käis lasteaias. Me tegelesime oma hobidega ja veetsime sõpradega koos aega. Üsna pea jõudis kätte aga september ja asusime meie uue toreda projekti kallale.“
„Kuna kaubikus ruumi napib, siis esmalt pidime kardinaalselt oma elustiili muutma. Me müüsime, annetasime või viskasime ära suurema osa oma riietest, me hakkasime tähelepanu pöörama oma toidukorvile ja söögitegemisele ning me hindasime ümber oma vee ja elektri tarbimise. Järele jäi ainult esmavajalik ja mis põhiline – me saime selle endaga kaasa võtta väikesesse kuue ruutmeetrisesse kaubikusse.“
Uue kodu otsingul
Umbes kuu möödus erinevaid kaubikuid uurides. Lõpuks tehti valik 2001. aasta Citroen Jumperi kasuks. Eelmine omanik pidas haljastusettevõtet, seega esimesel päeval oli bussis muruniidukid ja lehepuhurid. Suureks plussiks teiste kaubikute ees olid tagumiste ja küljeukse akende olemasolu, mis üldjuhul pigem haruldased sellistel bussidel. Lisaks oli olemas kaubiku tagaosas laeventilatsioon ja ees katuseluuk. Odomeeter näitas bussil 275000 km, aga see-eest oli ära vahetatud sidur, keevitatud uued põhjakarbid ja sõidukil oli olemas kehtiv ülevaatus. Kindluse mõttes sai kaubikule tehtud ka ostueelne diagnostika.
Kaubiku ehitamisele eelnes pikk planeerimisprotsess ja kodutöö. Noored jutustavad entusiastlikult, kuidas uuriti internetist mitmekümne kaubiku ehituse kohta ja tehti selgeks, mis funktsioonid on kasulikud, mida teeksid omanikud uue kaubikuga teisiti: “Teadsime täpselt millega me kaubiku soojustame, milliselt asetsevad voodid ja köök ning kuidas see kõik lõpuks meie koduks saab.“
Järgnevate päevade jooksul avaldame Meistriklubi blogis videoseeria teekonnast, kuidas tavalisest valgest töökaubikust ehitati kodu ratastel omamata mingisugust eelnevat kogemust. Lifeisaview pealehakkamine on innustav: „Naljatades võime omavahel öelda, et peale IKEA mööbli kokkupanemise meie ehitusalased teadmised piirduvad. Seega kindlasti näete te põrumist, valesid töövõtteid, verd, higi ja pisaraid, aga õnneks ka kordaminekuid. Kui MEIE saime sellega hakkama, miks mitte ka Sina?“
Jälgi ka „Kodu ratastel“ veeremist Youtube´i kanalil: #lifeisaview
